Mida messame?

Messid on sedasorti suured väljanäitused, mis meenutavad olemuselt lahtiste kaartide laiali laotamist. Ehk nagu laulab Jaan Tätte: torm on eriliselt vali tuul.

Väljanäitusele minnes tekitatakse oma rutiinses mugavusstsoonis teadlik segadus – omad trumbid-tihid on teiste omadega kõrvuti ülevaatamisel-ettenäitamisel – pärast kujuneb uus pilt ja süsteem. Järgmise sihiliku segaduseni.

Sõitnud kord Eesti kirjanikud Londonisse raamatumessile.

Eksinud ära. Küsinud metroos teed. Where is see bookmess.

Mäh? küsinud londonlased vastu. Mess on ingliskeeli segadus 😀

Ups. Fair. Bookfair. Kirjanikud saand kõvasti ja valesti naerda – nukrasti ka, sest raamatud koos segadusega kolivad tasapisi, aga kindlalt internetti ja digivigisse ära.

Toit jääb. Isegi siis, kui sinna suitsutamise asemel essentsi tilgutatakse ja kõik kasulik välja vinnutatakse.

Maslow’ püramiidi – mida ühiskonnateadlastele möödunud sajandist saadik edukalt ja vettpidavalt õpetatakse – alumise baasi moodustavad söök-sigimine-turvatunne – kui need osised on olemas, tekivad kõrgemad huvid. Kinno minna või midagi.

Mess ise on ka muide natukene kino või midagi. Seal on kostüümid ja dekoratsioonid, butafooria ja rollid, maskid ja poosid. Ja kõik see ühes kohas ülitugeva kontsentraadina koos ka veel.

See essents on linnas. Suure pildi ja panoraamina. Tänuväärne revisjon, mis muud!

Toidutootjate endi jaoks tuleb messult koju kaasa spikker, kuhu ja kuidas ja miks edasi.

Rahvale õnnestub sealt segadikust paisata selgitustööd: inimesed, piim ei saa ega tohi üle nelja päeva säilida – ideaalis ei peaks ta pärast jahutamist isegi meiereisse ootele jääma, vaid sirgelt poodi sõitma – sest see, mis nädalaid säilib, pole piim. Nii, nagu vahatatud ja hingetuks töödeldud poe-avokaado ega mango pole enam ammu puuvili, vaid muumia.

Kuna talutoit tuleb ääremaadelt – tõsi, talude poolt vaadates on pigem Tallinn ise ääremaa 😀 – kipub ta olema veerandi võrra kallim – suurte kauplusekettide keevitatud hinnalisa tõstab päriskraami hinna suisa gurmee tasemele. Aga see ta õigupoolest natukene on ka.

Maal elamine on karm luksus. Sealt tulev ehe mant ongi eksklusiiv. Mille loomiseks meiesugused missioonitundega ullikesed teevad kordades rohkem tööd kui harju keskmine. Auhinnaks värske õhk ja liikumine linlike rauaneedmise jõusaalide ja kloorivannide asemel.

Emil Rutiku: „On neid talukohti, kuhu noored tagasi lähevad – ja see on rõõmustav.
Otse Tootjalt Tarbijale ühenduse kohtumisel oli üks daam Läänemaalt, kui meilt küsiti, kas ikka talus kasvatada toitu on ka kasumlik. Proua vastas: „Minu 5 last ja 9 lapselast söövad minu kasvatatud toitu, on terved ja rõõmsad – ja teie veel küsite kas on kasumlik!?!“
Suurim valuuta on tänasel päeval usaldus

Toidu puhul on see veel eriti tähtis.
Kui talutoidu sisu poleks usaldusväärne, võiks ju inimesele analoogselt suurtootjate masskauba müüjatega öelda, et natuke mürki ei tee midagi.“

Vist ei tee jah – looduslik valik jätab ellu need, kes e-raamatuid ja E-aineid taluvad ja seedivad. Aga kuni vähegi võimalik, hoiame meie ikkagi päris-asja turul. Lisaks asjale endale on letis usk-lootus-armastus.