Tänu sellele, et Nopri talumeierei teab ja peab tarka soovitust PALGAKE PARIMAD, elab juba paar kuud Misso taga Kärinä külas hollandlane Pascal Smits. Ta on juustumeister, kes on Eesti juustumaastikku juba kaks aastat oma kogemustega rikastanud. Nüüd on ta Nopri juustumeister.

Ehkki juust laagerdub 2-6 kuud, on juba praegu kauplustes olevad juustud tema nõuannete järgi valmistatud. Nüüd, kus lendav hollandlane on endale saadud, on Tiit Niilo ülesanne tema enda sõnul juustumeistrit Kärinäs võimalikult kaunilt kaua kinni hoida – et põnev oleks kõigil: meistril, talumehel, tarbijatel…

Võib tekkida küsimus, mida üks madalmaade keskealine toidutark talvises maailmalõpus leiab – ilmamunal on ometi paiku, kus on soe ja lihtne ja südamlikud inimesed… Tegelikult on Eestis ka. Me ise peame ennast pahatihti asjatult halvemateks ja olusid lootusetumateks kui need on. Ja elu teatavasti ongi lõputu valikute ja loobumiste rada.

„Juustu-revolutsiooni kõrval tõmbab Nopri sortimenti koomale – kahekümne aastaga on endale vaikselt nöör ümber kaela pandud, kohati hullusi tehtud. Tootmisest maha võetavad nimetused – ka näiteks mädarõikavõie, mis kunagi sai aasta parima piimatoote aunimetuse ja puha – on mõnevõrra küll nagu oma lapsed. Kui tarbija ei hinda, kaob ka kahjutunne. Aeg saab ümber ja kahjutundega kaugele ei jõua.“

Võid küll tahta olla muinasjututalunik, kes rõõmustab eestlasi kalli käsitöise piimatoodete täisnimekirjaga – ent praeguses Eestis osutub selline pingutamine tasapisi romantiliseks utoopiaks. Suur sortiment on eestimaise väikse ostjaskonna tõttu jõukohane siiski vaid suurtele kontsernidele.

See-eest saab juustusse suunduvat piima olema aga praegusest poole rohkem, sest Niilod laiendavad lauta ja karja. Nii oma noorloomade kui juurde ostetavate abil. Jõulisi valikuid tehakse sellepärast, et Tiidule piisab kurgumulguni kolmest viimasest miinustega mängimise aastast. Samas – ilma panga abita ju ei laiene. Eelmisest meierei-ehitusest saab 10 aastat mööda, nüüd tuleb uuesti võõra raha abiga laienemine teha. Eelmine laen on makstud, uued kohustused taas värava taga. Killuke pankurite laenurahast kulub ka meiereitüdrikute vaeva kergendamisele, sest naistearmee kipub järjest kasvama. Kangelastegusid – nii igapäevaseid olmelisi kui uusi ellujäämisvõimalusi otsides – on selle pere naised juba küllalt teinud, mõned lihtsad uued vidinad käsitööd kergendama oleks väga oodatud.

Elu ja edenemine on etappide jada.

Mida arukamalt elujärke vaheldada, seda kiiremini-kõrgemale-kaugemale kursitakse.

Ehkki see kehtib ka riikide ja rahvaste kohta, ei saa mõnesid asju sunniviisil muuta. Hiiglaslikel rahvarikastel soojadel maadel on suures osas juust üleüldse avastamata. Lehm on maja ees ketis selleks, et oma peret toita, kauplustes on töödeldud piim – aga ei mingit juustu. Uskumatult paljudel maadel, mis justkui võiksid olla arvutu tänuväärne turg.

Paraku ei saa me ei hiinlasele ega aafriklasele jõuga selgeks teha, et juust on tervislik toit, mis mõjub taljele ja hammastele hästi. Hambad on neil niigi head. Ja musta mandri taljed on kaetud naftast toodetud, idamaades valmistatud keemiliste rõivastega, mis peavad esile tooma temakeste lopsakad tagapalged.

Kui nad juustu avastaksid, kaoksid nende hinnalised istmikud – ja sel juhul poleks naise hind enam 50 lehma. Järelikult jääb igale mandrile oma kultuur ja eelistused – kuni me oma planeeti päris ära ei tapa.

Ja kuna eestlased armastavad juustu ja oskavad seda üha enam hinnata, on ka mõistetav, miks hollandi juustumeister valis elu- ja pühendumise kohaks Kärinä, mitte Johannesburgi ega Shang-Hai.

Vaata lähemalt, mis juustusid pakume -> JUUSTUD