…mulle kohupiimakreemi tegi, siis sisendas ta minu rakumällu ja kondiüdisse midagi nii olemuslikku, et see näitab end nüüd, mil kohtun… kohupiimakreemiga.

Ei ole naiivne – sügavalt eksistentsiaalne ja oluline Mina osa on see.

Lapsekene on haige. Gripp. Eestimaa heitliku talve sünonüüm.

Õhutemperatuuri hektika – üles-alla-üles-alla… – koos 300protsendilise õhuniiskusega on viirustele unelmate keskkond. Vohavad. Ja nõrgimad on koolitäite kaupa haiged.

Võib ju öelda, et põlevad puhtaks ja higistavad end kõrgematesse dimensioonidesse.

Ent samas on lapsed meilegi õpetlikult sisetargad. Nende sisemine tarkus ei luba ägedal haigusjärgul süüa. Toit toidaks ka viirust, mitte ainult peremeesorganismi.

Ühel päikeselisel pakasepäeval küsib toibuv lapsekene läbi jäälillede lõpuks ometi süüa.

Ta küsib kohupiimakreemi.

Ja vanaemale Meenub.

Vanaemale tuleb kohupiimakreemi potiskuid valides ja avades, kuidas ta ise lapsena oma vanaemalt kohupiimakreemi palus. Aegadel, mil kõik oli defitsiit.

Mäletate – kohupiim oli nõukaaegsetes pärgamentpakkides, kuiv ja kõva mass.

Vanaema segas sinna sisse rõõska koort ja rosinaid – sai kreem.

Huvitav, kas rosinad olid toona samuti defitsiit? Vaarikamoos igatahes polnud päris defitsiit – eeldusel, et peres oli vanaema, kes moosi keetis – või vähemasti ema, kes jaksas tööplaani täitmise kõrvalt keeta. Vaarikamoos oli eksklusiivne kodupoolis.

Ning nüüd meie talumeiereis töötavaid emasid-vanaemasid vaadates meenub ka, mis pole meil Maarjamaal ühelgi ajastul defka olnud. Naiste armastus ja hool. See on igal ajastul meie rahva ellu jätnud. Ka siis, kui kõik mehed on jälle või veel sõjas või juba maha tapetud, jääme ellu ja kestame.

Ema süda.

Memme musi.

Naise vägi.

Need täpsed, kõigile tuttavad nimetused võiksid olla nii rosina, vaarika kui vanilli kohupiimakreemi potsiku peal sildikirjaks.

Vanilli eriti.

Mäluvoogudes on vana kooli endisaja Antsla proviisoriproua Ida Ahven, kes oli enne nõuka-okupatsiooni päästnud suure klassikalise apteegipurgi täie vanilliinikristalle. Oli selle aarde läbi ajastute uue Eesti riigini toonud – üksnes eriti tähtsatel puhkudel mõne kristalli kaupa seda hinnalist maitseainet näpsates. Jõudis ära oodata…

Vanaema Ida hooldas –  nagu teisedki vanaemad – okkalisi vaarikaid, keetis grippide kiuste vaarikavarre teed, hõõrus toormoosi talongiaja limiteeritud suhkruga.

Ja see kõik on nendesse kohupiimakreemi topsidesse geneetilise mälu tasandil salvestunud.

Ravib ja väestab tänaseid lapsi.

Sest ilmad ja viirused – need ju ei muutu ja käivad ikka käsikäes.

Avanenud maailma ja avardunud võimaluste aegadel võivad vanaemad lapselapsi moodsal moel lõbustada. Meiereis rokivad omamaise toorainega kõrvuti lõunamaalased sidrun ja šokolaad. Kodus võivad 21.sajandi mummid kohupiimakreemile lisada passionfruiti ja mangot – ning viirusest väljuvat lapsukest üllatada tõsiasjaga, et paar seemet või väike viil annavad kogu kohupiimamassile teise maitse.

Vallatused vahelduvad, ajastud vahetuvad – miski jääb.

Kohupiimakreem kui vanaemade ja lapselaste ühine saladus ja võluvägi.