„Kallis naine hurjutab, et kulutan liiga palju aega poliitikale. Kulutavat aega ja närvi maailmaparandamisele rohkem kui oma ettevõtete edendamisele,“ tunnistab Tiit. „Aga mitte keegi peale mu enese ei paranda maailma selle koha pealt, kust mina seda vajan. Kasvõi seesama tööjõupuudus piirkonnas. Milline normaalne lastega pere tuleks aga piirkonda, kus lasteaed pole tasemel või teed pole sõidetavad?“
Tiit nendib, et kui keegi teine tema huvide eest seisaks, astuks hommepäev kõrvale. Sedapuhku surkis KOV valimistel sedapidi, et määrati opositsiooni. Kuigi püüti alguses nii- ja naapidi koalitsiooni moodustada, läks ikka traditsiooniliselt – enamusel vähemusega koostöövajadust pole. Volikogus on piimamees ikka, ajades seda kohalikku värki nii nagu jaks lubab…. Ja mis puutub opositsioonisse, siis sellega kipub ikka nii olema nagu terve Eesti rahvaga, kes tunnetab pigem end riigivõimule vastanduvat kui valitsejatega sama asja ajavat.
Nii äärmuslikult nagu paljud teised terased ja teravad mõtlejad, Tiit siiski ei arva – et meil õieti polegi oma riiki ja rong põrutab täiesti vales suunas. Kui talupojad-piimamehed siiski oma tihedat elu volikogus istumisega veel tihkemaks muudavad, ju siis on kohalikul tasandil elulised tegevused korraldatud.
„Mina põhimõtteliselt ei virise. Mu meelest on riigijuhid oma rahva väärilised – nagu rahvas, nii juhid. Üleüldiselt, suurel pildil, oleme ju õigel teel. Alates valdade ühinemisest, jätkates Euroopa ja kogu maailma protsesside ja arengutega arvestamisega. Aega võtab, aga asja saab,“ usub Tiit. „Riigikokku kandideerimiseks ma ennast enam pädevaks ei pea. Parlament ja tema komisjonid peavad muutuma üha professionaalsemaks. Sooviks seal näha endast oluliselt kõrgemat taset!
Omal ajal riigikokku kuuludes parandasin maailma maaelukomisjonis. Oli see ka loogiline. Suurim saavutus tol ajal oli maaelu mitmekesistamise tähtsustamine. Ehk siis kõikvõimaliku mittepõllumajandusliku ettevõtluse nägemine maaelu osana. Õnneks on see täna iseenesestmõistetav, erinevalt tollasest. On alles ja arenevad ka toetusmeetmed selles suunas“
Piimakarja laiendav ja uusi kursse võttev Niilo on selles mõttes tüüpiline uue hea ilma tegija, et ajast ees olles teeb igal võimalikul alal rööbiti 7 inimese töö. Selge, et on tükati väsinud – aga oma asja õigsuses, et mitte öelda ainumõeldavuses sügavalt veendunud.
„Praegu palvetan selle eest, et väga külma talve ei tuleks. Loodusele vajalikust mõõdukast lühiajalisest pakasest peaks piisama, ma väga paluksin. Suurenevas laudas vähese lehmaarvuga tähendavad karmid miinused seda, et peaks lehmadki magamistuppa kaasa võtma.
Linlasel ja maakal on pakase ja talverõõmude asjus väga erinevad nägemised. Mis linlasele lihtsalt ebamugav, see maalasele pidev võitlus ellujäämise eest.“
Linlasele on oluline, et piim ja selle saadused oleksid iga päev poodides ja taluturgudel olemas. Ennast maailmaparandamise ja uue lauda ehituse vahel jagav Tiit on koos täienenud meeskonnaga võtnud kursi meierei-sortimendi kokkutõmbamisele ja juustutootmise laiendamisele. Kuni koalitsiooni ja opositsiooni asjad siin riigis on suhtelised ja ebamäärased, loodame endiselt mingi osa rahva talupojatarkusele. Seda nii toidu kui elukorralduse mõttes.