Nopri Tallinna toidumessil
võimaldas Soone Saaral mitmeid tunde talumeierei näituseboksist maailma kaia. Ja järeldusele jõuda, et inimene on tõepoolest see, mida ta sööb. Inimene on nõus toidumessi päevapileti eest 18 eurot loovutama, et teada saada, kes-kuidas-kus teda toodab. Selles mõttes teda, et kui ollakse see, mida süüakse, siis meie toidutootjad meid endid ju loovadki.
Oleme loomade-lindude-taimedega tõepoolest üks ja totaalses ühenduses – meenus mulle taas tõsiasi, mida taluperenaise-loodusinimese-lillelapsena nagunii tean. Nopri boksi juures arutles isand Tiit teadlastega, kuidas muudab piima ja selle saaduste maitset mais, kuidas tavaline silo… Mispeale kõndis mööda üks teine veisekasvataja-piimaväärindaja, pistis suhu tükikese pool aastat laagerdanud goudat ja… hõikas rõõmsas äratundmises: „Need lehmad on olnud puhta heina peal!
Umbes seda kirjutasid Nopri-levitatud sedelite peale – MIKS TALUTOIT ON PAREM? – vastuseks pea kõik sõnastajad. Ta on ehtne.
On jah – ja tema sees on on näiteks 3. sajand Misso-taguse talupidamise pühendumist-keskendumist-teadlikkust. Mis on viinud omakorda üsna uuele teadmisele, et veelgi enam on vaja keskenduda – ja ennast mitte killustada ega laiali pudistada. Uusima sooritusena kirjutasid Tiit Niilo ja hollandi juustumeister Pascal Smits just messikeskuses alla koostöölepingu.
Perepoeg-turujuht Karl Niilol oli selle piduliku hetke üle hea meel – sest see jätab ellu. Kui isa ja ema kulutavad end ülisuure tootenimistu ja käsitöö peale, võib praegu Tartus resideerival pojal paratamatult tekkida sundseis teatepulk üle võtta. Aga noormees – kelle üks olulistest pühendumistest on kasemahl ja selle väärindamine – eelistab mõnevõrra distantsi hoida, sest kaugelt paistab paemini.
Paistab piisavalt hästi, et mitte ühelegi marginaalsele telekanalile, mis mööda vahekäike traalides naiivseid eputrillasid püüab, mõneminutilise kuulsusehetke eest kolme sotti maksta. Mulle kui žurnaharitlasele oli kolleegide karm saatus – kaamerat õngena kasutades leväkannika eest võidelda – õpetlik ja mõnevõrra kaastunnet äratav elamus. Ma teen sama. Aga turundan oma ajutööd metsast-talust-vesiveskist tegeliku elu keskelt – neli jalga maas, tiivad taevas ja nina tegelikus tuules.
Pirita tee messiboksis avastasin enda jaoks näiteks sõira. Selge, et setomeelse äia Asser Murutari kiiluvees teadsin sõira – aga ei arvanud temast väga midagi. Kohupiimajuust seto moodi. Mida Nopri omad on küüslaugu-ürtide ja püha vaimuga niimoodi maitsestanud, et ma armusin sõirasse täiega, aga see-eest igaveseks ära. Sedavõrd südameüdini, et kannatan isegi sõiras leiduvad köömned ära 😀
Päev parimas mõttes proffidega õpetas kööki kiikama ka sel tasandil, et nüüd tean: suitsujuustule lisatakse uuemal ajal suitsumaitselist essentsi – kondentspiimasse ei jää pärast jõulist kuumutamist muud kui mälestus piimast ning säilitusainete-vabadus võib vabalt tähendada ka piima-vabadust.
Noorkoka konkursil see-eest piiras Nopri junior-cheffide vabadust heas mõttes – desserdiks oli väärika rahvusvahelise žürii ees talumeierei kraam olenemata sellest, mida kokapoisid muudeks ja määdeks roogadeks gurmeerisid.
Kuni papa Niilo pidas telefonitsi Missomaaga kohaliku omavalitsuse moodustamise koalitsiooni-opositsiooni läbirääkimisi, kirjeldas noor Niilo, mida messilt otsitakse. Jae- ja restoranidesse müügi koostööpartnereid. Et talurahval enesel oleks 50 asemel üks professionaalne koostööpartner.
Otse Tootjalt Tarbijale liikumine aga laieneb Emil Rutiku vaimu ja Kersti Krachti tegude väel jõuludeks ka Lasnamäele, kuhu avatava uue taluturu superstaar võib vabalt pära-Võrumaalt peri olla.
Selleks, et EI-fookus JAA suunas nihutada. EI-fookus Eesti moodi tähendab seda, kuidas me määratleme inimestele meeldimist. Et rahvale meeldida, EI tohi ärritada, EI või erineda, EI pea silma paistma. Niilod on säratu-käratu leige-oige EI-mentaliteedi asemel JAA-kursil – kindel kvaliteet, erilised maitsed, silmapaistvad pakendid, mis panevad pöörama. Nii taassuletavat jogurtikorki kui iseennast.
Kuivõrd olen see, mida söön, sain mina, usin maavanaema, selle messipäevaga juustuks. Iseäranis sõiraks. Oletasin, et pärast seda massiivset juustupäeva ma hulk aega enam ei taha ega tarbi… Aga tahan ja tarbin küll. Järelikult…
Ma olen juust!
Kati S.V. Murutar
toidumess
Estonian 
English